Eesti metsade rikkalikkus ja meie sügavalt juurdunud koriluskultuur on aastakümneid loonud kindlustunde, et puravikud on ühed kõige turvalisemad ja söödavamad seened, mida metsa alt leida võib. Kui kübar on käsnjas ja jalg lihav, kipume automaatselt arvama, et tegemist on maitsva söögiseenega, mis sobib pannile või purki. Ometi on viimastel aastatel hakanud levima ärevust tekitavad uudised ja küsimused: kas meie metsadesse on jõudnud uusi liike või oleme me seni mõnda ohtlikku seent hoopis millegi muuga segi ajanud? Eksperdid rõhutavad, et kuigi “tõelisi” surmavalt mürgiseid puravikke, nagu seda on näiteks mõned kärbseseened, Eestis laialdaselt ei esine, on teema märksa nüansirikkam kui lihtsalt “söödav” või “mürgine”.
Puravikute perekonna müüdid ja tegelikkus
Üks levinumaid väärarusaamu on arvamus, justkui oleksid kõik puravikud söödavad. See müüt on pannud paljusid algajaid korilasi tegema ohtlikke vigu. Puravikulaadsed (Boletales) on tegelikult väga lai rühm, kuhu kuulub nii kõrgelt hinnatud kivipuravikke kui ka selliseid isendeid, mida söömine võib põhjustada tõsiseid seedehäireid.
Eesti metsades leidub kümneid erinevaid puravikke. Enamik neist ei ole surmavalt mürgised, kuid paljud on kas ebameeldiva maitsega või põhjustavad seedetrakti ärritust. Söögiseente puhul on kuldreegel lihtne: kui te ei ole kindel, jätke seen metsa. Kuid puravike puhul on segadus suurem, sest mõned liigid, mis on mujal maailmas söödavad, võivad siin põhjustada üllatusi, või vastupidi – kohalikud liigid võivad tunduda sarnased ohtlike “teisikutega”.
Tuntumad mittesöödavad puravikud Eestis
Kui räägime mürgistest puravikest, ei tasu otsida surmavat toimet, vaid pigem tugevat kõhuvalu, oksendamist ja üldist halba enesetunnet. Üks tuntuim “probleemne” seen on sapipuravik. See on välimuselt petlikult sarnane kivipuravikuga, kuid selle maitse on äärmiselt kibe. Üksainus sapipuravik pannitäies seentes võib rikkuda kogu toidu, sest kuumtöötlemisel kibedus vaid võimendub. Sapipuravik ei ole otseselt mürgine, kuid see on söögikõlbmatu ja võib tundlikumatel inimestel seedimist ärritada.
Teine näide on hundipuravik (Rubroboletus satanas), mida on Eestis väga harva kohatud. See on üks väheseid puravikke, mis on tõepoolest toksiline. Selle iseloomulikeks tunnusteks on punakas jalg ja võrkjas muster, mis muudab värvi vajutamisel. Kuigi hundipuravik on Euroopa lõunaosas levinum, on kliimamuutuste tõttu hakatud rääkima ka selle võimalikust levikust põhjapoole. Selle seene söömine toorelt või ebapiisavalt töödelduna võib põhjustada väga raskeid mürgistusnähte.
Kuidas eristada söödavaid ja kahtlasi puravikke?
Seente määramine on oskus, mis nõuab tähelepanelikkust. Puravike puhul on olulised järgmised tunnused:
- Kübara värvus ja tekstuur: Kas kübar on limane, kuiv, sametine või praguline?
- Torukeste kiht: Kas torukesed on valged, kollakad, punakad või muutuvad vajutamisel siniseks?
- Jala kuju ja muster: Kas jalg on sile või kaetud peene võrkja mustriga?
- Liha värvimuutus: Kui seent lõigata, kas liha muutub siniseks, punaseks või jääb valgeks?
Paljud puravikud, eriti need, mis kuuluvad kivipuraviku sugulaste hulka, muutuvad lõikamisel siniseks. See tekitab inimestes hirmu, kuid tegelikult ei tähenda sinine värv automaatselt mürgisust. See on keemiline reaktsioon hapnikuga, mis on omane paljudele söödavatele liikidele nagu näiteks võipuravik või mõned tatikud.
Mida teha, kui kahtlustate mürgistust?
Isegi kõige kogenumad seenelised võivad eksida. Kui olete tarbinud puravikke ja tunnete mõne tunni möödudes kõhuvalu, iiveldust, oksendamist või kõhulahtisust, tuleb tegutseda kiiresti. Ärge oodake sümptomite süvenemist.
- Helistage kohe hädaabinumbrile 112 või mürgistusteabekeskuse infoliinile 16662.
- Säilitage seente jäägid või söödud toidu jäänused – need on arstidele väga olulised diagnoosi panemiseks.
- Ärge püüdke olukorda lahendada piima joomise või muude “rahvameditsiini” võtetega.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõik siniseks muutuvad puravikud on mürgised?
Ei, sugugi mitte. Paljud söödavad puravikud, sealhulgas mõned tatikud, reageerivad õhuga kokkupuutel ja muutuvad siniseks. See on lihtsalt keemiline omadus, mitte mürgisuse tunnus.
Kas sapipuravik on tervisele ohtlik?
Sapipuravik ei ole surmavalt mürgine, kuid selle maitse on talumatult kibe. See rikub toidu ja võib põhjustada seedehäireid, mistõttu seda toiduks ei kasutata.
Kuidas tunda ära kõige ohtlikumat puraviku liiki?
Ohtlikud liigid, nagu hundipuravik, on tavaliselt erksavärvilised – nende jalg võib olla erkpunane või roosa ning torukesed sageli punakad. Need on aga Eestis haruldased.
Kas puravikke tohib korjata, kui ma pole 100% kindel liigis?
Kindlasti mitte. Kui te ei tunne seent kindlalt, jätke see metsa. Eestis on piisavalt söödavaid liike, mida teate kindlalt, seega pole mõtet riskida enda ja lähedaste tervisega.
Kas vanad ja ussitanud puravikud võivad mürgised olla?
Jah, vanad ja riknenud puravikud võivad sisaldada lagunemisprotsessis tekkivaid mürgiseid ühendeid, mis põhjustavad toidumürgitust. Ka ussitanud seened võivad sisaldada hallitusseente toksiine, seega korjake vaid värskeid ja terveid eksemplare.
Kliimamuutuste mõju seente levikule
Viimastel aastatel on märgatud, et varem vaid lõunapoolsemates riikides levinud liigid hakkavad ilmuma ka meie metsadesse. See on tingitud soojematest talvedest ja pikematest sügistest. Seenehuviliste jaoks tähendab see, et metsas käies tuleb olla tähelepanelikum kui varem. Isegi kui olete terve elu korjanud ühte ja sama liiki seeni, ei tasu võtta enesestmõistetavalt, et kõik käsnja kübaraga seened on ohutud.
Eesti mükoloogid teevad pidevat tööd, et jälgida muutusi meie seenestikus. Oluline on jälgida kohalikke portaale ja mükoloogiaühingute hoiatusi. Kui märkate seeni, mis näevad välja teistsugused kui tavaliselt, pildistage neid ja saatke spetsialistidele määramiseks. See aitab kaardistada liikide levikut ja kaitsta teisi seenelisi.
Soovitused algajale seenelisele
Kui olete seente maailmas uus, alustage kõige lihtsamatest ja kindlamatest liikidest. Kivipuravik (Boletus edulis) on üks kõige kergemini äratuntavaid ja ohutumaid puravikke. Sellel on valge või kollakas jalg, millel on õrn võrkjas muster, ja selle liha ei muutu lõikamisel siniseks.
Vältige punase-kollasekirjusid puravikke, mis tunduvad kahtlased või millel on tugevad värvimuutused jalas. Samuti olge ettevaatlik limaste kübaratega puravikega, kui te ei ole kindel, mis liigiga tegu on – kuigi enamik limase kübaraga tatikuid on söödavad, on olemas ka liike, mis vajavad spetsiifilist töötlemist (näiteks naha eemaldamist kübaralt).
Lõpetuseks – seente korjamine on suurepärane hobi, mis pakub nii liikumist värskes õhus kui ka maitsvat toidulisa. Kuid nagu iga tegevuse puhul looduses, kehtib ka siin vastutus. Teadmised on parim kaitse ja ettevaatlikkus ei ole kunagi liiast. Kui olete metsas ja näete seent, mis paneb teid kõhklema, siis pidage meeles: parim puravik on see, mille puhul te teate täpselt, mis see on ja kuidas seda valmistada. Turvalist seenehooaega teile kõigile ja hoidke end teadmistega relvastatuna!
